Tõnise blogi

Jah
ma olen viimased päevad näinud unes asju. Ja unes on asju. NAgu  ka KUMU öös oli asju kunagi. Igatahes liiga palju sotsiaal-poliitilist cräppy, mis minu jaoks on väga huviav tegelikult. On inimesed kahte sorti inimesi (muusika alaselt ja ainult mulle mõistetaval alusel):
1) Inimesed, kes kuulavad seda mis parasjagu on raadiost tulemas. OLgu see klassikaline rock, jazz või mingisugune electropop. Ma ütleksin, et nad on muusikamaitsetud inimesed. Ma ei ütleks, et nad on mõttetud, aga nad ei suuda end defineerida muusika kaudu ja seda selle tõttu, et nad pole leidnud sobivat stiili endale. Aga nad isegi ei mõtle leida endale sobivat muusikažanri, nad ei oska sellele mõeldagi, see ei puuduta neid. Süüdistaksin siin kohal raadio jaamu, kes lasevad üheülbalist muusikat. Ja isegi kui on erinevused, siis palju uut seal kuulda pole. Ikka igivana rasv.
2)Inimsed, kes on leidnud end iseloomustava ja end eksponeeriva muusika. See on küll kõik väga hea, aga olen tähele pannud, et nad ei suuda mõista teisi stiile. Pole tolerantsust ja silmaring on kitsas. Kuid on veel üks, minu arvates väga oluline ja silmapaistev, tegur: paljud meist leiavad muusikast lohutust ja tihti on lohutav muusika hoopiski melanhoolne, kuid mitte negatiivne. Olen tähele pannud, et paljud laulud kõlavad like emoshit, aga alati tuleb sisse mingisugune positiivsuse noot ja seda on tunda. Isegi võõrkeelses muusikas on see tunda, mille lüürikast ei saa ma midagi aru. Siin kohal on esitada üks küsimus: miks on osad tänapäeva noored leidnud tee muusikani, mis iseloomustab pigem halvatavat ühiskonda ja pettumust tuleviku suhtes: Pessimismi?

Dodo and the company