Tahaks praegu lihtsalt kurta. Ma arvan, et ma olen üksik, tegelt ei ole, aga krt selline tunne on. Ma elan kuskil maal - Ahjal, no kuidas saan ma teha nii, et pärast tunde tsillin oma sõpradega, mul polegi neid õieti. Vähemalt ma ei tunne, et nad tahaksid minuga olla, ikka pigem Käpaga, aga no fuck mis siis mul viga on? Iisak kah nüüd ei taha minuga rääkida, mis siis, et ta ise tingis kõik tülid meie vahel, mina ju ainult kaitsesin Kristinit. Samas ma vingun täiesti mõttetult, ma tahan Kristinit ja tahan sõpru, aga ma ei saa üldse olla nii... kui ma olen linnas, siis kristin ütleb et ma ei pea temaga olema, aga krt mul on selline tunne, et ma pean, sest muidu ma pole hea ja muidu ma ei armastaks Kristinit nagu..mingi kohusetunne on vist. Kõik lõppeb sellega, et ma teen JÄLLE inimestele haiget
Äkki peaks lihtsalt kaduma seltskonnast??!!
No comments:
Post a Comment