Tõnise blogi

Tänane päev oli vist kõige sitem üldse, koolis oli raske, sest teadsin, mis pärast tunde saab. Sain Kristiniga kokku, ma ei saanudki aru, kas ta jättis mind maha võioli minuga kahetsusest. Igatahes, ma ei taha, et ta minuga oleks, lõpuks ma muutun ikka samasuguseks. Võib olla praegu ma olen hale ja armas kui ma natuan, aga tavaelus olen munn. Ma olen kõikide arust munn. Isegi ema ja isa annavad mulle mõista ja ma nutsin, ma mõtlesin, et Kristin mõistab mu käitumist, aga tuli välja, et ma olen ka temale munn. Ma saan täitsa aru miks. Miks tuli Kristin tagasi, kui ma nutsin ta trepikojas? See ei ole enam armastus vaid vastastikkune hoolimine. Ma ei saa teda mitte kellegi teise hoolde usaldada, sest ma usaldan selles ainult ennast. Ma nagu tahaks Kristinit, aga ma ei saa enam, mul pole tugevust ennast paremaks muuta ja ma ei taha, et Kristin oleks õnnetu minuga. Tänane päev tõi mind maa peale, aga kui kauaks? Tulin koju ja istusin autos tagaistmel, et nutta. Tulin koju läksin kohe voodisse - nutma. Ma ei tea ise ka, mida ma mõtlen ja miks ma seda kõike teen nii endale kui teistele, aga ma kardam kahte: 1) Kaotada Kristinit(olen juba kaotanud) 2) temaga uuesti suhet alustada, sest lõpuks ma paneks teda ennast vihkama, kui ta juba praegu ei viska.
Ahja rokk tuleb, ma ei taha enam üldse seda, ma ei taha kedagi enda poole. Inimesed, kes tulevad on paljusti Kristini sõbrad ja mida ma nendega peale hakkan, pole tujugi hakata. Kristin arvatavasti ei tule Ahja Rokile ja ma ei süüdista teda, sest siis ma olen jälle MA ISE. Ma ei tea, kuidas selles üle saada. MA nii tahaks Kristinit praegu, aga tuleb olla tugev. Ülekohus, mida olen kõigile enda ümber teinud on tohutu ja see maksab nüüd kätte. Ja mida ma teha saan?
ANDKE ANDEKS, KÕIK EKSIVAD!